Keevitus

Metalldetailide mitte-eemaldatavaid ühendusi on inimesed õppinud tegema juba ammu. Esimesena õppisid selle selgeks sepad: pannes alasile tulipunased hõõguvad elemendid ja lüües neid haamriga, ühendasid neid jäigalt. Sellist keevitusliiki nimetataksegi sepakeevituseks.

Kaasaegsed keevitusliigid

Täna populaarne elekterkaarkeevitus ilmus tänu vene teadlase Vassili Petrovi vaatlustele. 1802.aastal avastas ta voltkaare nähtuse. Tema avastuse võtsid elekterkaarkeevitus meetodi väljatöötamisel tallele kodumaised leiutajad N.G.Slavjanov ja N.N.Bernados.

Sellest ajast on ilmunud mitukümmend erinevat keevitusliiki:

1. Eristub minimaalse energiatarbimisega. Keevisõmbluse sügav läbitungimine tagab ühenduse kõrge kvaliteedi.
2. Kõrgkiiret tehnoloogiat kasutatakse nende metallide ühendamiseks, mida on traditsiooniliste meetoditega väga raske keevitada.
3. Kasutatakse eriliigiliste metallide ühendamiseks. Näiteks – selle meetodiga kantakse titaani terasele.

Siin on loetletud vaid tühine osa kaasaegsetest, kõige keerulisemate ülesannete lahendamiseks mõeldud tehnoloogiatest. Olmeelus aga jääb endiselt kõige populaarsemaks elekterkaarkeevitus. Seadmestiku kättesaadavus ja koolitavate kursuste ohtrus annavad kodumeistritele võimaluse seda tehnoloogiat ka täiuslikult omandada.

Kui vajate keevitusteenuseid, teatame rõõmuga, et võite pöörduda T-craft poole.